98. päev Home sweet snow

Juba möödunud laupäeval sõitsin jõuluks tagasi koju. Tahtsin alguses enne äraminekut midagi Timoga Portugalis oldud nädalast kirja panna, aga samas ei soovinud seda niigi vähest koosolemisaega arvuti taga veeta. Siis plaanisin lendamise kirjutamisega sisustada, aga lennukis suutsin vaid aknast välja vaadata ja ootamisaeg ei tundunud ka sobiv. Mõtlesin, et kirjutan siis kojujõudmise esmamuljeid, aga nagu näha, olen juba siin olnud päris mitu päeva ning ikka ei taha sulg ja mõte joosta. Lisaks laiskusele ja väljamõeldud ajapuudusele on mul segadus, kas peaksin päevade nummerdamist jätkama või mitte, ma pole ju Portugalis, aga samas lihtsalt jupp päevi lugemata jätta tundub ka imelik…

…aga mitte nii imelik kui kodus tagasi olemine. Kui pühapäeva esimestel tundidel Kundasse kodu ette jõudsin ja ukse lukust lahti keerasin, tundus nagu polekski ma hommikul siit 4000 kilomeetri kaugusel ärganud, vaid tuleks koju mõnelt suvaliselt hiliselt ürituselt, mil pildistamas olnud olen. Kõik magavad, üritan võimalikult vähe tulesid põlema panna ja vältida põranda kriuksuvaid kohti, kiire pesu ja unne. Ainult selle erinevusega, et enne voodisse hiilimist jõin köögis suure tassitäie piima – oh, kuidas ma seda igatsenud olin. Ja oma voodi oli niiiii pehme ja tuba nii soe – ei peagi villasokkidega magama nagu Portos.

Mõlemad lennud läksid taas nii sujuvalt, et pani lausa muretsema, mis selle tasakaalustamiseks Eestis valesti läheb. Sügisel Portosse tulles läks ju kõik samuti kenasti ja koha peal tuli too korterifopaa. See, kui enne Eestis maadumist veidi turbulentsi tunda oli, oli isegi tore. Muidu oleks liiga igav olnud. Ka kohver oli terve ja üks esimeste seast, mis kotilindile jõudis. Kuna lendasime Timoga mööda erinevaid trajektoore – mina läbi Milaano ja tema läbi Frankfurdi – siis pidin Tallinnasse jõudes paar tunnikest ootama. Lennujaama R-Kioskis oli müüa tol hetkel maailma parimat makaronisalatit ja kohvi, mis mul mõnusalt aega veeta aitasid. Eesti toit on ikka üle kõige.

Hommikul poolunes teki all lesides kuulsin, kuidas mu pisiõde Triin ukse taga piilumas käib, et kas ma juba tõusnud olen. Kui viimaks piisavalt ärkvel olin, kutsusin ta endale kaissu. “Reti, mul on sulle kingitus. Ma ei ütle, mis see on. Aga see on mänguasi ja see on hobune…. Aga ma ei ütle, missugune hobune.” 🙂

Mis siis veel? Käisin venna ja õdedega kelgumäel, küpsetasime piparkooke ja šokolaaditorti. Esmaspäeval oli piknikuraamatu esitlus (http://retifotod.ee/piknik-kundas-esitlus/ ) ja kolmapäeval käisin koolis algklasside jõulupidu piilumas. Olen vanaema-vanaisa kamina ees istunud ja kass Sassile palju paisid teinud ning vaikselt hakkab äsjatärganud jõulutunde asemel hoopis kass endalegi peale tulema, sest tahakski mugavalt koju jääda, mitte juba järgmisel laupäeval tagasi Portosse lennata.

Ei oskagi rohkem rääkida. Näitan parem pilte viimasest nädalast…

*nagu näha, siis jätkasin päevade nummerdamist siiski…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga