83. päev Geres

Niisiis, möödunud nädalavahetusel sõitsime Geresi rahvusparki. Veel reede õhtul ei olnud me üldse kindlad, kas, kuidas ja kuhu täpsemalt me läheme. Tahtsime algselt minna ühepäevasele ratsamatkale, aga selle hind oli liialt krõbe ja plaanisime, et läheme siis lihtsalt kaheks päevaks matkama. Kuna öömaja otsimine neti teel oli üpris tüütu – iga majutuskohaga tulid “hoiatused”, et see on viimane sellise hinnaga ja tuleb KOHE ära bronnida, sest 5 inimest vaatab veel seda pakkumist – siis jätsime oma plaanid üpris lahtiseks. Läheme kohale ja vaatame, mis saab. Kui leiame toa, jääme ööseks, kui mitte, sõidame tagasi. Samuti olime pea maha matnud oma ratsutamisidee, kuna kõik pakkumised, mis guugeldades ette tulid, olid väga kallid.

Laupäeva hommikul asusime teele. Kõigepealt rongiga Bragasse ja sealt bussiga Vila do Geresi suunas. Buss oli suur ja palav, teed olid väikesed ning kurvilised ja süda pidevalt paha, aga jäime ellu. Kohale jõudes käisime läbi turistiputkast, et võtta külakese ja kohalike matkaradade kaart ning läksime ühte hosteli, mis meile päev varem heade hindadega netist silma oli jäänud, aga väidetavalt juba täis olevat.

Meil vedas täiega – ruumi oli küll ja veel ning saime mõnusa toa, hommikusöögi veel pealekauba. Hosteli vastuvõtu laua peal olid flaierid hobuste ja maasturitega. Uurisime nii igaks juhuks, mis siin hind on ja kas oleks võimalik homseks mingi tuur broneerida. Ja oligi! Kuna rääkisime seal mingit inglise ja portugali keele segu, saime aru, et kui soovime, saame järgmine hommik minna 4-tunnisele ratsaretkele ning hind oli 4 korda odavam, kui netist leituil. Võimas!

Sõime kiire lõunasupi ja ronisime enne pimeda saabumist veel kiirelt mööda matkaraja algust mäenõlvale. Tahtsime küll esialgu terve raja läbi käia, mis see 10 kilomeetrit ikka ära jalutada ole, aga need tõusud olid juba alguses nii järsud, et võtsid võhma välja. Loojang nähtud, jalutasime tagasi “koju” õhtust sööma. Hinnad olid head ja portsud liigagi suured, aga imemaitsvad.

Peale pühapäeva hommikusööki viis too samune vastuvõtutädi meid džiibiga hobuste juurde. Hommik oli karge ja päikseline. Sõitsime metsavahel mööda kitsaid ja vee uhutud vagudega mudateid. Tõusud olid kohati nii järsud, et ma ei uskunud, et need autoga läbitavad on. Maasturid on ikka imelised.  Veidi kõhe oli – ikkagi võõras autos, võõras kohas, võõraste inimestega. Kui too naine oleks soovinud, oleks ta võinud meid vabalt sealt kaljult alla sõidutada ja keegi ei teaks midagi, aga hobusesõnnik teeservades andis aimu, et oleme ikka õigel suunal.

Meid ootasid kolm pisikest ja karvast saduldatud suksut (oleks nagu filmis). Minu oma nimi oli Stella ja Gintare sai Flashi. Kui ma nüüd piltide pealt vaatan, siis tunduvad nad nii pisikesed, loodan, et me neile liiga ei teinud. Eks see selline paras “turistikas” värk oli. Mees, kes meiega kolmandal ratsul kaasa tuli, inglise keelt ei rääkinud. Kui pöörama pidi, siis hüüdis muudkui “right, right” ja viipas vasakule.  Sõit ise oli mõnus – mets oli vaikne , kapjade hääl rahustav ning hommikupäike paitas puude vahelt paistvaid mäeharju. Olen ratsutamist nii kaua igatsenud…

Mingi hetk hakkasin ära tundma kohti, kust autoga juba tulnud olime ning sain aru, et oleme tagasi suundumas. Mööda oli läinud vaid tunnike, aga noh kui nii siis nii, isegi hästi. Olime mõlemad Gintarega veidi nukrad, et sõit lühikeseks jäi, kuid samas ei oleks me 4 tundi ka ratsa vastu pidanud. Too mees istus autorooli ning hakkasime tagasi sõitma. Küla poole mineku asemel pöörasime aga veel kõrgemale mäkke. Saime aru, et me tuur on ilmselt siiski pikem. Meile näidati ära kõik tähtsamad kosed ja mäeharjad. Võimas! Härra rääkis ka ajaloost ja kus-mis asub, aga kuna jutt oli kiire, püüdsime sealt kinni vaid üksikuid sõnu…

Oh, kokkuvõtvalt oli kogu seiklus nii vahva. Saime kõik, millest unistada oskasime – matka, hobused, kosed, maitsva toidu ja mõnusa öömaja. Jalad valutavad ronimisest, tagumik valutab ratsutamisest, aga see kõik oli seda väärt.

Proovin millalgi väikese video ka kokku panna, aga kuna juba 23 tunni ja 40 minuti pärast tuleb Timo Portosse, proovin täna kõik kooliasjad tehtud saada, et siis koos edasi rännata, Aga pildid on teie ees… Kallistused kodustele! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga