68. päev Pinhão

Vahel on nii raske siia asju kirja panna. Mõni päev on lihtsalt taevas nii sinine, et tundub pildile jäädes võlts ja puu otsast nopitud viinamarjad on nii-nii magusad. No kuidas sa siis  seda kõike kirjeldad, kui sobivaid sõnugi pole veel leiutatud? Või veel hullem: läbi kirjutamise võin olnu äkki kuidagi ära rikkuda? Laupäev oli igas-tahes üks sellistest päevadest, proovin ta hästi lühidalt kokku võtta.

Kui eelmisel nädalal jäime oma Pinhão rongist maha ja läksime hoopis Coimbrasse, siis sel korral olime juba varakult jaamas kohal. Me seltskonnaga liitus veel kaks neiut ja uus seiklus võis alata. Kuna Eesti raudteed on nüüd sirged ja siledad, on minu jaoks rongis vahel lausa häirivalt vaikne. Siinsetel vagunitel on aga endiselt see hea rahustav tõ-tõk-tõ-tõk hääl sees. Eu muito gosto. Kui suuremate asulate vahelt väljas olime ja esimene kiire hommikuuinak tehtud, võtsid Zuzia ja Gintare välja oma ukuleled. Kaks ja pool tundi sõitu oli vaja ju kuidagi ära sisustada ja nii me muudkui laulsime ning nautisime aknast uhkeid vaateid.

Pinhão on üpris pisike külake ja kuna turismihooaeg on põhimõtteliselt läbi, oli see mõnusalt tühi. Jalutasime ta kolmel tänaval veidi ringi ja istusime jõekaldale kohvikusse. Kõikjal meie ümber olid viinamarja- ja oliivikasvandused. Kahjuks on need kõik aga eravalduses ja võõraid eriti kuhugi mägedesse ronima ei lasta. Maitsta saime kohalikke vilju aga küll – ühe tänava ääres kasvas üksik viinamarjapuu, kus raksus käisime ja hiljem lasi Zuzia ühe maja uksekella ning palus, kas me võiks aiast paar apelsini võtta. Lubati küll. Kõige magusamad viinamarjad ja kõige parem apelsin, mida ma kunagi söönud olen.

Käisime ka tunnisel paadituuril mööda Dourot. Tüürimees oskas eesti keeles “tere hommikust” öelda ning palus, et ma talle “head aega” ka selgeks õpetaks. Ohh.. Ja need värvilised künkad ja üksikud majakesed, mis tee/vee äärde jäid, olid nii imelised. Nii imelised, et ma peaks vist endale siia blogisse mingi korduvate sõnade kontrolli peale panema – tahan muudkui kõige ette “niiiii” kirjutada.

Päikeseloojangu ajaks ronisime ühe pika tänava sikk-sakke mööda mäkke, jõime kohalikku veini ja sõime apelsine. Mida veel võiks tahta? 🙂

 
Üks värisevate kätega filmitud videoke sai ka sel korral kokku pandud:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga