62. päev Kaks kuud

Kaks kuud Portos. Sabadabaduu. Täpselt kuu veel ja siis tulen koju jõule veetma. Siin on väga tore, aga nii palju on neid asju, mida ma Eesti juures taga igatsen. Näiteks normaalsed piimatooted ja noh, pere ka. 😀 Mõtlesin, et teen väikese loetelu kõigest, mis minu jaoks siin kummaline või lihtsalt Eesti eluga võrreldes hoopis teistmoodi on. Here we go…

Jalanõudega toas

Jep, erinevalt Eestist ei võeta siin tuppa minnes jalast ära. See oli alguses nii imelik. No kuidas sa marsid tossud jalas teise elutuppa? Kuidagi väga vale tunne. Siinsed kõnniteed on üldiselt kõikjal kaetud tänavakivide või -plaatidega ja selliseid mudaradu, nagu Eestis tihti leidub, eriti ei ole. Tähtsamaid tänavaid lausa pestakse hommikuti survepesuritega, et kõik puhas oleks. Kui jalanõud mustaks ei saa, siis võib vast nendega tõesti toas ka käia. Samas on minu tänav küll tihti nii räpane (koerte järelt ei koristata 🙁 ), et tuleb hoolega jalge ette vaadata. Pildil minu varbad lillelaadal.

Hilinemine

Õige aeg on siis, kui kohale jõuad. See, et kell 9 algav loeng täpselt kell 9 hakkab, on väga erandlik juhtum. Vahel on kohal õppejõud, aga pole veel õpilasi, vahepeal vastupidi ja paar korda on olnud ka nii, et kõik on olemas, aga kooli uks alles suletud. Ja ma olen küsinud – ei, nad ei praktiseeri siin akadeemilist veerandtundi.
Pidime ühel pühapäeval kursakaaslastega kohvikus kohtuma, et grupitööd teha. Nemad olid kohal, aga mina jäin 20 minutit hiljaks. Ma olin enda peale nii pahane ja nii uhke samal ajal. Eestis olen pigem kõikjal kohal ennem 10 minutit varem kui hiljem. Ma poleks uskunud, et selliseks hilinemiseks võimeline olen. 😀

Azulejod

“Mis asjad need on, mida me vannitoa seintele paneme, aga te terved majad ära katate?” küsis keegi keelekursusekaaslane me õpetajalt. Need on azulejod. Ja tõesti, enamike majade seinad (ja põrandad ja laed ja kõikvõimalikud kohad) on neid täis. Mõned mustrid on lihtsamad, teised suured mosaiigid-maalid, mis tükk tüki haaval värvitud ja siis seinal kokku pandud on. Üks uhkemaid näiteid on ilmselt Sao Bento rongijaama sisu. Õpetaja rääkis meile, et siin on lausa azulejode pank, et kui sulle oma maja pruunid plaadid ei meeldi, siis võid nad maha võtta ja seal need näiteks ilusate siniste vastu vahetada. Samuti tehtavat azulejodega n.ö musta äri – varastatakse neid seintelt ja müüakse turistidele.

Punase tulega üle tee

Autod peatuvad fooride ees kenasti. Ka reguleerimata ülekäiguradade juures antakse üldiselt viisakalt teed. Aga jalakäiatele foorituli ei loe. Kui ühtki masinat lähenemas pole, siis keegi mingi punase tulukese pärast tee äärde passima ei jää. Kui nüüd kohalikud mulle õigust rääkinud on, siis on vist lausa liikluseeskirjas punkt, et omal vastutusel võib punasega üle tee minna. Mitte nii nagu Eestis, et jääd vahele ja kohe trahv kaelas.
Korra einestasin ühes politseijaoskonna kõrval asuvas kohvikus, mille akna all oli ülekäigurada. Ma ei tea, kas jaoskonna tõttu või mõnel muul põhjusel, seisis foori taga päris mitu inimest, kuigi ühtki autot polnud juba mõnda aega mööda sõitnud. Siis tuli aga jaoskonna uksest välja üks politseinik, puges teiste vahelt läbi ja jalutas üle tee. Peale seda ei viitsinud enam teised kah oodata. 😀

Kartul ja riis. Korraga!

Toidust tuleks ilmselt eraldi postitus kirjutada, sest siin on kõik teistmoodi. Kõige kummalisem on minu jaoks aga see, et prae juures pakutakse tihtipeale nii kartulit kui ka riisi korraga. Porque? Väidetavalt pidid need koos süües maitsvamad olema, aga no ma ei tea. Lisaks on kohalikel veel suuuur lembus friikartulite vastu. Ükskõik kuhu sööma minna, üritatakse sulle taldrik batatas fritas’it kaasa anda. Ja see ei ole veel samuti kõik. Kui keedukartulit või friikaid parasjagu ei ole, süüakse toidu kõrvale kartulikrõpse!

Fotol üks eriti ekstreemne juhtum, kus korraga olid taldrikus riis, friikad, oad, kanakoib, ribi, praelihatükk, sardell ja salat. :O

Poed

Kala ostetakse kalapoest, liha lihapoest, puuvilju frutariast, saia pagariärist, lotopileteid lotopiletipoest, lampe lambipoest…. Asja idee mulle meeldib – Eestis võiks nõnda olla – nii saab iga äri spetsialiseeruda ühele asjale ja selles vallas parimat toodet pakkuda. Aga siin oleks mul palju lihtsam, kui kõik vajaliku võimalikult vähese suhtlusega ühest kohast kätte saaks. Seda, et lähed supermarketisse ja leiad kõik soovitu, ei juhtu just tihti.
Ja need ketipoed on kuidagi põnevalt ära peidetud… Olin kogu aeg käinud ca 15 minuti kaugusel asuvas Lidlis ja avastasin eile, et mõnisada meetrit mu metroopeatusest, ühe korrusmaja all asub korralik suur toidupood. Ka nende ülesehitus on kummaline. Nii vähe ruumi ja ebaloogiline paigutus – siin on mänguasjad ja vops, siit algab veinivalik (väga soodne ja suur veinivalik kusjuures). Käeshoitavaid ostukorve ei ole, kõikidel on pikad sangad ja rattad all. Maksmise ajal peab megakiirelt ostud kotti toppima, sest kassadel pole enamasti peale piiksutamiskohta pikka letti (appi, ma ei oska seda üldse kirjeldada, aga ehk on arusaadav). Imelikest toodetest ei hakka ma vist rääkimagi… Mida tehakse kanavarvastega? Ja kesse hull paneb viinerid purki?!?!?

Söömiskorrus poodides

Kui juba jutt poodide peale läks. Kuna ma Eestis üritan suuri kaubanduskeskuseid pigem vältida, siis ma ei tea, äkki seal on ka samamoodi… Igas tahes, enamikes suuremates poodides on eraldi ala või lausa korrus erinevate söögikohtade jaoks ja ühine suur ala istumiseks. Nii geniaalne lahendus! Kui mingi suurema seltskonnaga sööma minna, saab igaüks osta oma roa sealt, kus tahab ja siis ikkagi kõik koos süüa. Ei mingit kompromissitamist.

Piim

Neil ei ole siin normaalset piima. Kohe üldse mitte. Kui Eesti piim tuleb loodetavasti ikka lehmadelt, siis ma ei taha teada ka, kust siinne piim poodidesse saab. Seda hoitakse tavariiulites, säilivusaeg on paar kuud ja maitse õõvastav. Kui keegi kunagi neid beebidele mõeldud piimapulbrisegusid nuusutanud-maitsnud on, siis see piim siin on samasugune. On ka paari sorti külmas hoitavat piima, aga selle maitse pole oluliselt parem. Tahan kodumaist piima. Tulge mulle Nopri talu toorpiimaga lennujaama vastu, por favor. Kohukestest ja kohupiimast ei ütleks ka ära.

Ja rohkem vist hetkel meelde ei tulegi. O fim.

2 thoughts on “62. päev Kaks kuud

  • Ma ei tea, kas Portos ka, aga Lissabonis ja Evora lähistel elades, õnnestus mul turul kaubale saada talunikega, kellelt piima siis ostsin 2 x nädalas.. Aga poe omadest ainult see külmas olev Vigor’i Gordo piim.. Enam-vähem.. Aga siiski mitte SEE SEE ka. Niiet, feel You. Teiselt poolt.. Isegi Soomes elades ei leidnud ma kunagi normaalset piima ega piimatooteid, pidevalt igatsesin Eesti piimatooteid.

    Kui liha sööd, siis see-eest liha on küll suurepärane Portugalis poes! Ja kala.. Ja juustud…Oeh, juba igatsen tagasi oma teisele kodumaale.

  • Hmm, talunikega otse rääkimine on hea mõte. Samas pole mu keeleoskus ilmselt piisav, et selgeks teha mida ma soovin. Pärast tulen veel terve lehmaga koju. 😀 Seda Vigorit proovisin, aga ka sel jäi mingi imelik kõrvalmaik suhu. Maisihelveste peal kannatas ära, aga puhtalt seda ei jooks.
    Eesti otsis kunagi endale Nokiat ja proovib end aegajalt brändida… Peaks soovitama, et nad piimatoodetele keskenduks. Neid ei leia sellisel kujul kuskilt mujalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga