48. päev Braga

Ola, amigos. Tudo bem? Estou cansada, mas feliz. 

Sõitsin eile rongiga Bragat avastama. Portugalis on ütlus “Braga reza, o Porto trabalha, Coimbra estuda e Lisboa diverte-se,” mis tähendab, et Braga palvetab, Porto töötab, Coimbra õpib ja Lisabon kulutab/lõbutseb. Üllatavalt kombel oli seda kohale jõudes kuidagi eriliselt tunda. Porto tänavad on kogu aeg siginat-saginat täis: kohalikud kiirustavad, turistid venivad, kodutud paluvad raha, hulk tänavamuusikuid, käsitöömüüjaid, lärmakaid ehitajaid ja segane liiklus. Braga oli aga kuidagi ebamaiselt rahulik. Muidugi võib-olla oli asi selles, et kondasin seal ringi teisipäeva lõunal, kui normaalsed inimesed vist tööl on, aga siiski. Kõik oli kuidagi avaram ja puhtam. Porto on väga-väga täis ehitatud ja olenemata siinsetest ilusatest vaadetest jõele ja ookenile tekib vahepeal kergel klaustrofoobiline tunne. Mitte Bragas…

Lõunatasin ühes saksapäraseid pretzeleid müüvas kohvikus, mis asus väikese platsikese ääres. Ühes platsi servas küpsetas ja müüs vanem naine kastaneid, teises servas oli noormees kohvikäruga ja kolmandas mängis üksik neiu kaunilt viiulit. Mingi hetk viipas naine noormehele, et too letil pilku peal hoiaks ja tuli korraks kohvikusse tualetti. Tagasi tulles kutsus tädi kohvikupidaja endaga kaasa ning andis talle tänutäheks paar kastanit. Ja neiu tänavanurgal muudkui viiuldas ning mina sõin maitsvat pretzelit isetehtud krõpsude ja limonaadiga… Vot selline idülliline stseen.

Mingi hetk istus mu lauda memm, kes tellis endale kohvi ja tõmbas selle kõrvale sigarit. Ta üritas minuga kogu aeg rääkida, purssisin vastu nii palju kui oskasin, aga päris kõigest kahjuks aru ei saanud. Üht mõistsin aga hästi: me laua peal oli salatipiltidega menüü, mille kohta naine kommenteeris, et see pole mingi söök, vaid sobib ainult ta tartarugale (kilpkonn). 😀

Olin end päev varem kirja pannud ka tasuta linnaekskursioonile. Enne Portugali tulekut ei teadnud ma sellistest asjadest midagi, aga tuleb välja, et taoliseid jalutamistuure korraldatakse pea kõigis suuremates linnades ja lausa mitu korda päevas (https://www.freetour.com). Minuga koos olid seal veel kaks Hispaania paarikest, kellele anti hispaania keelt kõnelev giid, mis omakorda tähendas seda, et mina jäin inglise keelse giidiga üksi. Ta rääkis palju ja kiiresti ja küsis küsimusi, et näha, kas ma ikka aru saan. Uhh, väga pingeline, ma eelistan sellistes olukordades vaikselt tiksuda, mitte kaasa rääkida. Õnneks liitus meiega veel üks naine Tšehhist, kel linna kohta kodutöö tehtud ja oskas giidile vastata ka. Vedas.

Tuur ise oli aga suurepärane. Nii palju põnevat infot ja kohti, mida omal käel üles leidnud ei oleks. Bragas on tohutult kirikuid ja muid religioosseid ehitisi, samas on siin selle tasakaalustamiseks ka palju kiiksuga asju. Näiteks Casa das Bananas – otsetõlkes banaanimaja. Kunagi oli see üks esimesi ladusid, kuhu Brasiiliast banaane toodi ja ülejäänud riiki edasi saadeti. Võiks ju arvata, et usklik linn tähistab jõule ka väga rahulikul moel, aga siin kogunetakse massiliselt tolle banaanibaari juurde, juuakse spetsiaalseid kohalikke shotte ning süüakse banaane. Säh sulle verivorsti!

Kokkuvõtvalt jäin päevaga väga rahule. Kahju on ainult sellest, et ma sinna juba hommikul ei läinud – oleks jõudnud veel rohkem näha-teha. Kui peaksin oma väikest väljasõitu kordama, võtaksin kindlasti hommikuse tuuri ja seikleks peale seda omal käel ringi. Nüüd pean plaani, millal tagasi minna, sest Braga suurim vaatamisväärsus Bom Jesus do Monte oma 581 trepiastmega jäi mul veel vallutamata…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga