39. päev Guimarães

Pühapäeval käisin ESNi korraldatud ekskursioonil Guimarães, mida peatakse Portugali sünnilinnaks. Pidime hommikul 8.30 ülikooli esisel platsil kohtuma – jube külm oli. Väljas oli ainult 8 kraadi ja jõelt tulev udu tegi olemise veel kõhedamaks. Jõudsin kohale ca 15 minutit varem, korraldajad jõudsid ca 15 minutit hiljem ja sõit algas ettenähtust üle poole tunni hiljem. See on siin vist tavaline…

Külm ootamine palmi ja päikesetõusuga

Bussis tervitati meid läbi kõlarite ja öeldi, et me lisaks kõik ennast Whatsappi gruppi (mille leiab täielikku x kaudu), kus jooksvalt infot ajakava ja muu olulise kohta edastatakse. No tore, mul ei ole sellist asja. Mu kõrval istuv neiu vaatas mind ikka jube lolli näoga, kui talt uurisin, et kas ta mulle äkki päevakavast pildi teha ja mulle saata saaks. Vastuseks sain midagi sellist “Kõigil on ju Whatsapp, keegi ei kasutagi ju enam eriti Facebooki.” Mnjaa, sul peab olema nutitelefon, Facebook, Instagram, Whatsapp, katkised teksad, valged tossud ja lühike nahktagi, sest muidu sa ei ole keegi ja meie hulka ei sobi. Nii see maailm näib toimivat. Aga see selleks.

Alla tunni sõitu ja olimegi kohal. Proovisin end ühte kampa suruda kahe Rumeenia tüdrukuga, kellega eelnevalt koos külmetanud olime ja kel oli ka see imeline äpp, millega ekskursioonil ellu jääda. Külastasime kõigepealt kindluse varemeid ja selle kõrval asuva teise lossi sisu ka. Giidiks oli organiseeritud keegi kohalik tudeng, kes tegi seda ilmselt esimest korda ja ei olnud oma uuest ametist mitte vähimalgi määral vaimustuses. Mingisugust märkimisväärset infot linna kohta ta edastada ei suutnud, oli siis põhjuseks lihtsalt ta suhtumine või see, et meid, välistudengeid kahe bussitäie jagu oli, ei tea. Ilm oli see-eest väga (liiga?)kuumaks ja ilusaks muutunud.

Peale linnatuuri ja lõunat võtsime suuna köisraudtee poole, et sõita mäe tippu. “Me ronime mägede otsa ja teeme siis sinna kirikud. See on lihtsalt mingi Portugali värk,” nagu ütles üks ESNi tüüpe. Vaade oli väga kaunis ja park ise ka mõnusalt müstiline oma kivimürakate ja rohelusega…

Tagasisõit viibis pea tund aega, kuna keegi oli vist kuskil kadunud. Korraldajad ei olnud kindlad, seega igaks juhuks ootasime. Kokkuvõtvalt võiks kogu reisi kohta öelda “meh”. Kas ma sain sealt midagi uut ja huvitavat teada – mitte eriti. Kas ma oleks selle ajaga midagi targemat teha osanud – ka mitte. Igastahes olen juba ühele järgmisele reisile ka registreerinud. Loodan, et see tuleb ägedam. Aga nüüd pilte:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga