36. päev Väikesed mured, väikesed rõõmud

Mul on nii palju mõtteid, aga ei oska neid kuidagi kirja panna. Näitan muudkui siin päikeselisi ja kauneid vaateid, ise vahepeal mingitest pisikestest igapäevamuredest rivist välja viiduna. Vaikselt küpseb peas plaan jõulude siinveetmise asemel koju lennata…

Aga tore on ka ja kui ma veidi vabamalt võtta oskaks ning pidevalt ülemõtlemisega tegeleks, siis olekski kogu aeg tore ja üllatusterohke. Ükspäev tegin näiteks metroos kummimehele elustavat hingamist. Tõsijutt! Seal oli käimas mingi teabepäev ja inimesi tõmmati rajalt kõrvale, et elustamist õpetada. Olen küll varem ka esmaabikoolitusel käinud, aga kuskil pole toda nukku olnud, kelle peal päriselt katsetada. Ma ei oleks arvanud, et rinnale nii kõvasti suruda tuleb. Nüüd siis tean, kui vaja peaks minema. Loodame, et ei lähe.

Üür

Möödunud nädalal pidin esimest korda üüri maksma. Kõlab lihtsalt? Mitte minu jaoks, mitte Portos.

Esiteks, kuna pean seda tegema sulas, pidin kuskilt sularaha saama. Olen peale seda korteripettuse jama igasuguste rahaasjade suhtes üliettevaatlik. Googeldasin mitu tundi, et leida infot kust ja kuidas kõige mõistlikum sula välja võtta oleks, sest teatavasti tahavad pangad välismaal selliste toimingute eest suuri teenustasusid. Siin ei paista igal pangal oma automaati olevat – on üks ühine Multibanco (kus kohalikud ka maksude jm sellisega tegelevad, mida me netipangas teeme) ja siis mõned Euroneti masinad. Otsingu tulemused olid väga vastuolulised – küll väideti, et Portugalis saab Euroneti masinatest raha kätte lisatasudeta, küll jälle, et Euronet on see kõige suurem röövel üldse. Ühe hea soovituse leidsin ka – raha tuleks välja võtta mõne panga küljes olevast masinast. Siis, kui masin kaardi ära peaks sööma või midagi juhtuma, saab sisse abi küsima minna.  Otsustasin Multibanco kasuks – kaarti ära ei söönud, mõtles üsna kaua, küsis 6kohalist pin-koodi, aga oli õnneks 4 numbriga ka nõus, lasi korraga välja võtta 200€ ning selle summa pealt kooris mult 6 euri teenustasu. Kurp. 🙁

Teiseks, korteri omanikud ei räägi inglise keelt. Ei räägi nemad, ei räägi nende tütar ja ei räägi nende poeg kah. Palusin Magdal paar päeva enne tähtaega omanikele helistada, et uurida millal nad tulevad ja kui palju ma vee ning elektri eest tasuma pean. Mida me aga ei leidnud, oli nende number. Olime kortereid otsides ju kümnete inimeste numbreid valinud, kes see enam teab, milline too õige oli. Õnneks võtsid nad ise päev varem Magdaga ühendust ja ütlesid kellaaja, aga mitte summat. Kordasin igaks juhuks enne nende saabumist veel portugali keeles arvude nimetusi üle, et ikka aru saaks, kui nad ütlevad palju ma võlgnen. Õnneks oli neil kogu arveldus paberile kirjutatud ja hullu polnud sellestki, et mul sobivad koguses punaseid sente polnud. Ola, obrigada ja adeus olid ainsad sõnad, mis mul me kohtumise käigus ära kulusid. Tehtud. Jälle üks mure vähem, kuni järgmise kuuni.

Postkast

Audiovisuaalse eneseväljenduse loengu õppejõud soovitaks kõigil endale hankida raamat “Shot by shot”, kust põhimõtteliselt kogu kursuse teoreetilise materjali kätte saab. Eriti on seda vaja mulle, kes ma kõigest tunnis räägitust ju aru ei saa. Tellisin Ebay kaudu endale ühe ära ja see pidi kohale jõudma möödunud nädala jooksul. Olen esmaspäevast saadik maniakaalselt mitu-mitu korda päevas postkasti kontrollinud, aga mingit infot mind ootava paki kohta pole tulnud. See tekitab mus aga uusi mõtteid – äkki siin käib kogu see postisüsteem hoopis mingit teistpidi? Äkki ma pean ise kuhugi kohale minema? Kuhu? Või siis on keegi korterikaaslastest juba ammu selle pakisedeliga postkontoris ära käinud ja on nüüd õnnelik raamatuomanik. Ehh. Ootan veel paar päeva ja saadan siis müüjale kirja. Õnneks on Ebay üsna turvaline ja kui tellimust ei täideta, saab raha tagasi. Tüütu on ikka, siis on ju vaja hakata uut raamatut otsima-tellima.

Koolitöödest

Peame kursusel “Imagem Multimedia” tegema timelapse’i video. Kuigi tähtaeg on alles 3. novembril, on mul video juba pea valmis. Ma ei ole kunagi varem timelapse’i teinud ja ma ei saa aru miks, sest see on lihtsalt nii vinge. Kuigi ka seal aines soovitati meil ebayst endale spets pult tellida, avastasin ma, et mu kaameral on sisseehitatud intervalomeeter, mis intervalli ja piltide koguse määramisel ise video pikkuse ja kuluva aja välja arvutab. Kirsiks tordil monteerib ta video kohe kokku ka – on arvutis hiljem vähem tööd. Töö protsess näeb välja umbes selline – marsin kaamera ja Antonialt laenatud statiiviga (Obrigada, Tó!) sobivasse kohta. Panen kaamera paika, seadistan ära ja see hakkab ise pilte tegema. 40sekundilise videoklipi tegemiseks kulub umbes pool tundi. Selle aja istun mina kaamera kõrval palmide all, kuulan vee solinat, loen raamatut ja söön jäätist. 🙂 Mis siis niimoodi viga koolitööd teha.

 

Pisut keerulisem on aga seda kõike teha metroojaamades. Mul on kogu aeg tunne, et kas a) inimesed vaatavad mind jube kurjalt või b) nad ei märka mind üldse ja kõnnivad iga hetk kaamerast üle. Lisaks ei tea ma endiselt, kas metroos üldse tohib niimoodi pildistada-filmida. Mõnes riigis on see vist terrorismiohu tõttu keelatud. Igastahes senini pole keegi veel midagi ütlema tulnud, proovin madalat profiili hoida. (Ps. Kuulake, kui äge muusika metroos mängib, neil on väga põnevad playlistid.)

 

Kolmapäeval oli mul taas loeng, kus ainult kohalikus keeles räägitakse. Kuigi mulle osa jutust tõlgitakse, on asi ikkagi üpris lünklik. Olin tunni esimeses pooles täiega pettunud, sest lubati, et aine on praktiline, aga see on juba kolmas kord, mil ainult jutustatakse. Nii, kui oli jõudnud seda mõelda, jagas õppejõud klassi kaheks – üks pool näitlejad, teine pool tehnikud – ja hakkasime “mängima” talk-show tegemist. Ägens! Minu ülesanne oli seista kolmanda kaamera taga ja saatejuhti jäädvustada. “Camera três ready. Um, dois, três…” ja punane tuli mu masina peal läks põlema. Oi, kuidas mulle need otseülekande kaamerad meeldivad. Olen paar korda varem ka nende taga olla saanud – täielik unistuste töö.

Mõlemas reedeses aines, pidid kõik õpilased õppejõule individuaalselt oma ideed tutvustama. Seda tehti kursuse nimekirja alusel, tähestikulises järjekorras. Kuna mind üheski ametlikus nimekirjas pole, pean oma nime alati ise listide alla kirjutama. See tähendas ühtlasi ka seda, et olin viimane, kes rääkida sai ja pidin 3 tunniks endale ise tegevust leidma. Hommikuses aines ületasin Duolingos oma seniseid päevarekordeid ning pärastlõunases aines oli mul seltsiks kooli kass Esap….

Ja hiljuti suhtlesime veidi Sassiga ka… 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga