31. päev Kuu aega Portos

Oh, ma vist ei hakka enam mainimagi, et aeg kiiresti läheb. Või siiski? Mõned episoodid möödunud nädalast…

Kool

Erinevad õppejõud on minu olemasolusse väga erinevalt suhtunud. Üks neist räägib kogu loengu inglise keeles, vahepeal üksikuid keerulisemaid mõtteid teistele portugali keeles selgitades. Minu jaoks väga hea lahendus – kohalike tudengite jaoks ilmselt mitte väga, kuna nad saaks omas keeles asja palju sisukamalt võtta. Muuhulgas käsitleme seal tunnis veidi ka kaamerate ehitust. Mina olen sellega kokku puutunud palju nii koolis kui ka väljaspool. Sealsed esmakursuslased pole võib-olla varem ise korralikku kaameratki käes hoidnud ja kohati küsitakse neilt/meilt liigagi keerulisi küsimusi. Kui vaikus klassis juba väga pikaks venib, proovin ka vastata ja olen selle peale kaks korda õpetajalt tunnustava plaksu saanud – “Yeesh, thank you, high five!” Nii piinlik.

Ühes teises aines räägib õpetaja ainult portugali keeles. Tema esimesest tunnist ei saanud ma pea midagi aru, aga väidetavalt peaks asi peale paari teoorialoengut tunduvalt praktilisemaks minema. Enne eelmist tundi palus õpetaja ühelt neiult, kes mu kõrval istus, et ta mulle toimuvat jooksvalt tõlgiks. Selline sünkroontõlkimine ei ole üldse nii kerge, kui see tundub, eriti kui loengu teema endale ka täiesti uus on.  Paar korda tunni esimese poole sees ütles too tüdruk mulle, et noh, see ei ole eriti keeruline ja sa saad enam-vähem aru, eks. Ega eriti ei saanud, aga mis mul üle jäi kui ebalevalt noogutada. Peale vahetundi oli igastahes see tüdruk kadunud ja mu kõrvale jäi vaid tühi tool.
Õnneks pakkus mulle omaalgatuslikult abi teisel pool istuv naaber, kes mulle õpetaja jutu sisust märksõnu edasi andis. Nii, kui mingid tugipunktid olemas olid, sain ka portugalikeelsest jutust veidi paremini aru. Paraku rääkis too noormees vahepeal nii vaikselt pomisedes, et suurt kasu polnud sellestki. Aga parem kui mitte midagi.

Ülejäänud ainetes räägitakse kahe keele segu ja ühes saadetakse mulle inglisekeelsed materjalid, millega end enne praktilist tööd ise kurssi viima pean.

Maimist väärt on kindlasti ka see, et pea kõigil õpetajatel on siin vist kohustuslik arstikäekirja omada. Proovin palju ma proovin, aga tahvlile kirjutatust on vahepeal täiesti võimatu aru saada. Lahendaks nagu mingisugust salakoodi…

 

 

Kooli kass

On tund. Klass on pime, vaatame dokumentaalfilmi Nan Goldini loomingust. Aeglaselt avaneb uks. Ilus oleks lisada, et see kriuksus ka, aga sel korral mitte. Seinale langeb koridorist tuleva valguse triip ja sisse tuleb…. kass!  Jep, mu siinsel koolil on oma kass, kes kannab kooliga ka sama nime – Esap. Teda esimest korda nähes-paitades uurisin, et kas ta on beebiootel. Vastuseks sain aga, et ta on isane ja lihtsalt väga paks.
Tänases loengus pidi õppejõud kassi korduvalt klassist välja saatma, kuna kiisuhärra paisid nurudes tähelepanu tunni materjalidelt muudkui eemale tõmbas. Korra, kui õpetaja püsti seisis, proovis kass ka ta tooli hõivata. Meil, tudengitel rõõmu kui palju.

Duolingo

Olen ikka järjepidevalt selle äpi kaudu keelt õppida purssinud, kuid naljakad laused, mida see mul vahepeal tõlkida palub, ei näi lõppevat. Väike valik:

Pühapäev ookeani ääres

Eile sõitsin üksi metrooga ookeani äärde. Jalutasin pikalt mööda rannaga paralleelselt olevaid tänavaid. Seal on nii palju kalarestorane, et te ei kujuta ette ka. Ühe lauad lõppevad ja teise lauad juba algavad. Terve kõnnitee on täis lauakesi ja grille, mille suits terve tänava mõnusalt häguseks ja hästilõhnavaks teeb… Kui lõuna söödud, istusin rannaliivale lugema. Kell ei olnud veel üldse palju, äkki veidi peale nelja või nii, kui päikesele suur udupilv ette sõitis. Päike muutus punaseks ja kogu rand oleks justkui kollakas-oranži filtri saanud. Ma ei ole kunagi sellist valgust näinud. Lihtsalt uskumatu. Seisin ennastunustavalt põlvini märgade retuusidega vees ja lihtsalt vahtisin ringi, sest kõik oli nii ilus… Fotos dizem mais do que palavras:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga