3.-5. päev Keelekursus ja korteriotsingud

Keelekursus

Esmaspäeval läksin esimest korda kooli. Õppetöö, kui selline, algab alles 2. oktoobril, aga enne seda on kaks nädalat keelekursust Erasmuse tudengitele. Magda tuli mind saatma, et saaksime pärast kursust koos tema ja Antoniaga (ka tema käis eelmine semester Eestis) kortereid vaatama minna. Sõitsime juba poole üheksa paiku rongiga Penafielist välja ja umbes tunnikese pärast olimegi kohal.

Mu uuel koolil on kaks hoonet ning mõlemad asuvad keset vanalinna. Üks maja meenutab seest minu jaoks laeva – seal on nii palju treppe ja käike, kuhu ära eksida. Teine maja tundub aga vanem ja uhkem – kivist trepid, lagi, mis meenutab vanni ja puitpõrandad. Õpetaja jäi pea 20 minutit hiljaks, aga sellest polnud hullu – saime niikaua teiste erasmuslastega tuttavaks ja jagasime esimesi muljeid. Teistel oli õnneks saabumine paremini läinud kui mul. Lisaks on koolil mõnus rõdu, millelt avaneb imeline vaade linnale ja jõele. Tõenäoliselt hakkan seal palju aega veetma… 😛

Lõpuks saabus juhendaja ja saime kursusega alustada. Esialgu oli ette nähtud, et õpime iga päev 3 tundi. Samuti käis kuskilt läbi info, et esimesel korral piirdume poole tunniga ja lepime vaid kokku, millal edaspidi kohtuda… Kuid kohe tunni alguses öeldi meile, et kuna reedel ja neljapäeval õpetaja kohal olla ei saa, teeme iga päev 5 (!!) tundi keeleõpet. Saime hiiglasliku portsu kopeeritud pabereid ning asusime usinalt tööle – õppisime end tutvustama, veidi uusi sõnu ja nende käänamist-pööramist.  Viimase tunni ajal läksime aga linna peale, et õpitut praktiseerida. Peamiselt tähendas see aga kiire tempoga treppidest ronimist ja linna ajaloo kuulamist.

Niipea kui kell kolm sai, ütles õpetaja, et nüüd on tund läbi ning läks minema. Põnev. Uurisin teistelt, kas keegi on kesklinna või kooli juurde tagasi minemas, sest pidin korteriotsingule minema. Olime teinud niipalju sikk-sakke, et üksi poleks teed üles leidnud. Paraku otsustas grupp kõik koos hoopis mujale suunduda ja ma jäin üksi keset parki. Olen nutitelefoni omanik olnud ainult kuu ja me pole teineteisega veel päris sinapeal. Telefon keeldus netiga ühendumast ja seega ei tahtnud teha koostööd ka Google Maps. Oh, well. Lõpuks õnnestus mul oma asukohast Magdale foto saata ning selle järgi leidsid nad mu üles. 😀

Kus on kodu? Mis on kodu?

Niisiis asusime vaatama kortereid, mille omanikelt vastuse saanud olime. Esimene neist asus koolile üsna lähedal ca 15 minutit jalutamist. Esmamulje oli super – võrratu aiake, tänavast veidi eemal ja maja nägi ka väljast kaunis välja. Sees oli aga teine lugu. Seal elas juba kolm noormeest – tuba oli paras seapesa ning mööblist olemas vaid madrats põrandal. Ee, tänan ei. Mõned kõned ja leidsime järgmise koha – asus veidi kaugemal, aga tuba oli avar ja kena. Rääkimisega olid kogu aeg tegelenud teised. Niipea kui omanik teada sai, et ma välismaalane olen, muutus ta käitumine ja tehti selgeks, et mingid võõrad sinna teretulnud pole.

Kuna rohkem kodukandidaate meil tol hetkel polnud, läksime uurima ühe teise kunstikooli teadetetahvlit, kuid suurt edu ei toonud seegi. Istusime kohvikusse maha – kell oli juba kuskil viis-kuus, aga ma polnud ikka veel lõunat söönud – sõime ja sirvisime netist uuri kuulutusi. Leidsime veel ühe, kes oli nõus kohe kohtuma. Tegu oli alles valmiva majaga. Kuus tuba ja ühisköök, isiklik vannituba, kõik uus ja värske, pidi oktoobriks valmis saama. Ei tekitanud just väga suurt vaimustust, aga kuskil on ju elada vaja. Seisime õues, et võtta veidi mõtlemisaega ning otsustasime, et ega sellise raha eest midagi paremat ei leia. Olin juba rahagi välja võtnud, kui selgus, et inimesed, kes peale meid vaatamas käisid, tahtsid just seda sama tuba. Mina oleks seal elanud pool aastat, nemad tahtsid terveks aastaks – omanikul polnud vaja pikalt mõelda, kelle kasuks otsustada. Tundsin end selle päeva lõpuks ikka väga rusutult. Pakkumisi justkui oleks, aga keegi ei taha vastata või asuvad need liiga kaugel või sada muud häda. Äkki peaks lihtsalt tagasi tulema?

Järgmisel hommikul sain kirja, et ka teisipäevane keeletund jääb ära. Jess. Ausaltöeldes oli see esimene kokkusaamine oma intensiivsuse tõttu päris väsitav olnud ja nii jäi rohkem aega kinnisvaraportaalide kammimiseks. Meil oli selles osas täielik dream-team. Istusime kolmekesi mina, Magda ja Pedro arvutid ees laua ümber ja muudkui uurisime-kirjutasime-helistasime. Ühe kõne lõpetas Magda naerdes – teisel pool toru olnud mees olla nii valju ja naljaka häälega rääkinud, aga ootab meid kella kaheks tuba vaatama. Rongiga linna sõites leppisime kokku veel mõned kohtumised, aga neid ei läinudki tarvis. Esimene valik tundus sobiv – armas väike tuba, isikliku vannitoaga. Kokku on majas ruume 6, köök ja väike õueala on ühiskasutuses. Omanikuks oli üks armas vanem paarike, nii naine kui ka mees tundusid väga heasüdamlikud. 🙂

Kuna toaga ei tulnud kaasa voodipesu ja kõik mu asjad olid Penafielis, otsustasime, et kolin sisse järgmisel päeval peale kooli ja läksime mulle vajalikke asju ostma ning linna avastama. Lõpuks sai rahuliku südamega ümbrust ja ilma nautida ega pidanud millegi pärast muretsema. 🙂

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga