25. päev Turg & fotopoed

Turule vol 2

Eksisin laupäeval esimest korda põhjalikumalt ära. Plaanisin minna metroost maha mitu peatust varem, Marquêsi väljaku juures, ning sealt kesklinna turule jalutada. Olin eelnevalt kaardilt teekonna välja vaadanud: põhimõtteliselt tuli väljaku servast hakata muudkui otse minema ja pöörama ühest kohast, mis oleks pidanud juba mulle tuttav olema. Kokku 25 minutit jalutamist. Väljak/park oli pisike ja armas – ühe suure palmi all olid kivist lauad. Nende ümber istus hulk vanu taate, kes kõik kaarti mängisid. Need, kes parasjagu laua taha ei mahtunud, seisid ja elasid kaasa. Nii vahva. 🙂
Asusin kesklinna poole teele. Jube palav oli ja inimesi oli tänaval vähe. Olin juba ca 20 minutit kõndinud ja arvasin, et olen peagi kohal, kui jõudsin äkitselt kiirteeni. Kiirtee linna keskuses? Vaevalt. Võtsin kätte telefoni, et uuesti kaarti uurida… Selgus, et olin kõndinud kõik see aeg ristivastupidises suunas. Oh, egas midagi, ümberpöörd ja tagasi…

Lõpuks kohale jõudes tuli välja, et turg oli suletud juba siis, kui ma tulema hakkasin. Kõige naljakam oli aga see, et hiljem kaardilt vaadatuna selgus, et olin oma eksimise käigus peaaegu koju tagasi kõndinud. Vaid paar pööret ning oleksin olnud kodutänaval…

Esmaspäeval peale kooli läksin uuele katsele. Tahtsin osta laimi ja kohalikke krevette, et lõpuks ise ka midagi maitsvat kokata. Turg oli avatud ja rahvast oli palju. Tädi, kes laime müüs, küsis mult 30 senti, aga minu 50sendise peale andis tagasi vaid 10. Olgu, pole suur kaotus. Kuid sama tegi ka krevetimüüja, kes “pettis” mind lausa euroga. Ma ei tahtnud (ega poleks ka keele poolest osanud) nendega vaielda. Palgad ei ole siin üldiselt eriti kõrged ja neil turumüüjatel on sellest rahast ilmselt palju rohkem kasu kui mul. Kuid edaspidi eelistan vist oma toitu poest hankida. On odavam ja tšeki ning hinnasiltide abil saab alati tõestada, kui midagi paigast on.

Fotopoed

Täna mul ühtegi tundi ei olnud. Tegin eile soetatud krevettidest koos riisiga mõnusa lõunasöögi ja läksime seejärel kahe erasmuse tüdrukuga analoogkaameraid otsima. Siin on nii palju ägedaid kaamerapoode! Ma olen juba kolme külastanud ja kindlasti on neid siin tänavasoppides peidus veelgi. Too, kus me täna käisime, oli maast laeni igasuguseid põnevaid masinaid täis, alustades profikaameratest lõpetades paarieuroste ühekordsete fotokatega. Tundsin end nagu laps kommipoes…
Tahaks ka nüüd mõnd uut ägedat filmiga masinat, aga ma ei suuda otsustada millist. Ühest küljest võiks see olla mingi korralikum uuema otsa Canon, millele juba olemasolevaid torusid ette keerata saaks. Samas võiks äkki just vastupidi proovida midagi väga lihtsat, näiteks lomo-kaameraid? Ja Polaroidid hakkavad mulle üha enam meeldima, aga sellega tuleb ühe foto hind üpris kopsakas… Ning siis mõtlen ma, et mind ootab kodus armas Zenit ning pole vaja raha kulutada. Piisab sellest, kui ma neid iludusi vaatamas käia saan. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga