21. päev Keelest & koolist

Meu querido leitor... Olen nüüd Portugalis olnud pea 3 nädalat ja esmaspäevast algas ka kool. Aeg läheb ikka nii kiiresti. Võtan asjad lühidalt kokku…

Esimese koolinädala muljed

Valisin siin koolis viis eri ainet nii foto kui ka filmi osakonnast. Kokku lausa 36EAP eest. Loodame, et tulen selle koormusega toime kah. Esmaspäev algas koos filmiosakonna uue kursusega ja ainega expressão audiovisuail. Kuna teised õpilased üksteist veel ei tundnud, oli nendega tutvuse sobitamine hea ja lihtne. Õppejõud jäi ca 20 minutit hiljaks (äkki neil on siin akadeemiline veerandtund, peab uurima) ja tund toimus kolmanda korruse asemel hoopis viiendal. Kuna see oli esimese kursuse esimene tund, pidid kõik end tutvustama ja rääkima oma lemmikfilmist. Iga teine tõi oma lemmikuna välja Tarantino. Mnjaa, huvitav, kas neile päriselt ka ta looming nii väga meeldib või tundus see lihtsalt ohutu ja “artsy” vastusena? Ei tea. Õppejõud oli igastahes väga tore ja selgitas mulle vahepeal oma juttu inglise keeles, kuigi ma seal ainus välistudeng olin. Ka hiljem kooli peal vastu tulles, on ta mult iga kord küsinud, kas kõik on ikka hästi. Nii vahva. 🙂

Teisipäev oli vaba, sest tund, mis toimuma pidi, nihutati ümber reedele. Läksin vabakuulajaks värvilabori tundi – nad hakkavad seal ise kaamerat ehitama ja igasugu eksperimentaalseid võtteid katsetama, aga mu tunniplaan läheks ilmselt liiga tihedaks, kui ma selle aine ka veel võtaks… Kolmapäeval olin loengus nimega práticas televisivas. Seal peaks me vist hakkama käsitlema stuudios filmimiseks mõeldud kaameraid? Kõik ülejäänu jäi üpris segaseks. Õppejõud rääkis kolm tundi portugali keeles, ilma igasuguse slaidishow‘ta või muu visuaalse materjalita, mis oleks mulle teemast vähegi aimu andnud. Mu kõrvalistujad inglise keeles väga tugevad polnud ja nii ma seal olin ning kannatasin. Tunni sisu oli minu jaoks midagi sellist: “dshinfhskfngdj töötame shsmlkgnnsgggshh kolm filmikaamerat ngjndkndnknxsssfjngnsgjnhhsfhfrr stuudio nsngjsgnjsngeoeojskngknadkf kaks gruppi jsfjhfajanf,njkfnnfnn selfie hahah badjgdbfskjfshhsjdhifhhh pronto.” Ütleme nii, et arenguruumi on… Õnneks pidid tunnid edaspidi praktilisemad olema.

Eile oli riigipüha tõttu jällegi vaba ja täna käisin kahes loengus “projecto I” ja “imagem multimedia”. Sealsed õpetajad seletasid mulle aine sisu eraldi lahti – ühes teeme kaks kunstilist projekti ja teises keskendume erinevatele tehnilistele lahendustele. Päev on ilusti tasakaalus.

Esimese pildi kõrgeim maja on kooli peahoone ja teisel pildil on kooli teine maja, mil on imelise vaatega rõdu.

Keelest

Mu kaks nädalat koolipoolset keelekursust sai eelmisel pühapäeval läbi. Tunnid olid väga intensiivsed ja uut infot jäi külge palju. Naljakas on see, et kui ma üritan portugali keeles mingit lauset kokku panna ja sinna jääb mõni lünk, siis asendab mu aju automaatselt selle mõne venekeelse sõnaga. Te ei kujuta ette ka, kui tihti ma siin “või” (ou) asemel “или” öelnud olen. Kord kui tunnis mult õpetaja midagi küsis ja ma aru ei saanud, ütlesin vastu “что”, aga kuna see siinse “estou’ga” ühtmoodi hääldub, ei pannud õnneks keegi tähele. Kusjuures ka teised erasmuslased on öelnud, et portugali keelt purssides neil sõnad esmalt teistes, varem õpitud keeltes meelde tulevad, kuigi nad neid keeli üldiselt ei kasuta. Arvasime, et ilmselt on meil kõigil praegu mingi aju keeltekamber avatud ja errori korral otsib see lihtsalt välja lähima vaste, ükskõik siis, mis keeles… Põnev värk igastahes. Peaks selle kohta vist lähemalt lugema.

Üldiselt üritan poes-kohvikus-tänaval esmalt kohalikus keeles hakkama saada. Oma kodust üle tänava asuvas kohvikus suudan tellida päevapraadi ja apelsinimahla “Eu quero de prato do dia e sumo de laranja, por favor.” Turult ostsin ühelt tädilt kolm banaani ja teiselt ube… “Eu quero de três bananas, por favor. Quanto custa?” Aga kui see keeruliseks osutub (enamasti osutub), siis on “Você fala inglês?” või “Ma ei räägi palju portugali keelt” alati käepärast.

Põhiline on see, et kõik O’d tuleb hääldada U’ks, kõik S’id tuleb panna shushishema ja kui kõrvuti on mitu R’i tuleb teha häält, nagu hakkaks kohe-kohe sülitama. Nii saavutab kohaliku keele kõla ja sisu ei mängi enam suurt rolli. 😀 Minu nime siin enamasti hääldada ei suudeta, keeletundides sain must näiteks “Rhiiiti”, mis lõpuks hakkas mulle lihtsalt eestikeelset “hiirt” meenutama. Well, close enough.

Situatsioon 1: Olin toidupoes maksmas…
Müüja – “Boa tarde!”
Mina – “Olá! Boa tarde! Eu quero de um saco, por favor.”
Müüja – “föahgöahgakjngöhvhÖNWGÖFHHBBAÄHGNGNnfnfnshhh”
Mina – “Eeeee?!?!… Desculpe, eu não falo muito portuguêssshhh,”
Suvaline inimene kassasabast tõlgib inglise keelede – “Kas sa kleepse tahad?”
Mina (paanilise kiirusega asju kotti toppides) – “Não, não, obrigada!”

Situatsioon 2: Läksime Magdaga bussi peale. Üritasin oma keeleteadmistega hiilata ja öelda “buss” – “auto-cachorro”. Sellele järgnes tema vali naer ja minu segadus. Mida ma siis nüüd valesti ütlesin? Selgus, et olin kaks sõna kokku miksinud. Buss on nimelt “autocarro” ning “cachorro” tähendab brasiilia portugali keeles koera. Automaatkoer. Ohjah.

Igastahes Duolingo väidab, et mu keeleoskuse tase on 40% (haha).

Pildid jalutuskäigust

Kuna eile oli siin mingi riiklik püha, oli päev vaba. Veetsin hommiku voodis logeledes ja filme vaadates. Siis ajasin lõpuks jalad alla ja jalutasin 4 tundi koos kaamera (ja sel korral ka kõigi kaasasolevate torudega, mitte ainult 50 millimeetrisega) siin- ja sealpool jõeäärt. Fotosaak:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga