13.-14. päev Fotokeskus & infotunnid

Fotokeskus

Neljapäevane keelekursus kestis vaid kaks tundi. Peale seda kohtusin rongijaamas Magdaga, et lõunatama minna. Tahtsime minna ühte kooli lähedal asuvasse Aasia restorani, aga see oli veel suletud. Et aega parajaks teha, jalutasime ringi ja sattusime juhuslikult ühe fotoringi näituse peale. Pildid olid oma tasemelt ja ideedelt väga seinast-seina (kassidest aktini välja) ning arutelu nende ja üleüldiselt fotomaailma üle jätkus ka söögi ajal. Kuna olime juba teemas nii sees, otsustasime, et täna on õige päev külastada Portugali fotokeskust (Centro Português de Fotografia http://www.cpf.pt/). See maja olla kunagi olnud vangla, aga nüüd leiab sealt nii fotonäituseid kui ka vanade kaamerate väljapaneku, kus isegi Eesti päritolu spioonikaamera Minox olemas oli. Parasjagu oli seal üleval näitus, mis rääkis vangide eluolust, hästi põnev ja inspireeriv.
Ps. Ja selle keskuse külastamine oli täitsa tasuta.:)

Infotunnid koolis

Reedel toimus Erasmuse infotund. Kohale olid kutsutud politseinikud, kes meile linnas varitsevatest ohtudest rääkisid. Kuigi nad rõhutasid iga paari lause tagant, et Porto on turvaline koht, siis mõjus nende jutt julgustamise asemel pigem hirmutavalt ja ühtlasi naljakalt. Mõned mõtted nende jutust: endaga ei tohiks väärtuslikke asju kaasas kanda, vähemalt mitte nii, et need välja paistaks. Samuti ei tohiks väärtasju kodus hoida, vaid oleks targem seif hankida. Pimedas üksi ringi liikuda pole hea mõte. Elektrikuid, torumehi vms ei tohiks tuppa lasta enne, kui nad on nõus, et neist pildi teed ja politseile saadad (petturid pidavat selle peale lahkuma, aga no kuidas sa küsid torumehelt sellist asja). Autoga manööverdades või aeglasemalt sõites tuleks hoida aknad kinni, et keegi sisse tungida ei saaks ja kui keegi seda siiski teha üritab, tuleb signaali lasta ja tulesid vilgutada. Nii see loetelu muudkui jätkus ja jätkus ning ma leidsin üha uusi õudusstsenaariumeid, mis kõik juhtuda võib.
Ilusa punkti pani asjale see, kui nende slaidiesitluses tuli ette tabel erinevate narkootikumidega – kui palju ja mida tohib omada ja millise kogusega millised karistused on. Refereerin politseiniku sõnu: “5 grammi kanepit maksab tänaval 10€ ja kui te sellega vahele jääte, siis peate 25€ trahvi maksma ja veidi ühiskondlikku tööd tegema. Aga kui on näiteks 4,9g, siis on ainult trahv. No mõelge siis sellele, tolle 35 euri eest saab endale päris uhke õhtusöögi lubada.” Lisaks tõi härra mitmeid näiteid vihjates CSI kriminalistide sarjale. Ei tea, kas nad siin päriselt ka asju nii süvitsi uurivad, nagu teles? Vaevalt küll. Aga loodame, et mu korteripettusega keegi siiski tegeleb; ma pole neilt siiani mingit uut infot saanud. Mnjaa, vot selline politsei.

Samuti rääkisid meiega ESN Porto esindaja ja me oma kooli inimesed. Saime kingiks ümbrikud vajaliku paberkraamiga ja siis –  üllatus-üllatus –  väikese pudeli kohalikku veini. On see alles kool! Eestis jagatakse sellises olukorras pastakaid. 😀 Kohtusin ka fotoosakonna juhiga, kes tundus põnev kuju olevat. Pean uuest nädalast hakkama erinevates tundides käima, et näha, kes õppejõududest on üldse nõus mind oma kursusele laskma ja mulle tundide sisu inglise keeles ümber rääkima. Selle põhjal saan endale siis lõpuks tunniplaani kokku panna. Well, sounds fun.

Peale neid ettekandeid oli veel pea neli tundi keelekursust, mis tuju üpris nukraks tegi – kohe mitte ei suuda seal enam keskenduda. Õpetaja näib kuidagi ära tajuvat, kui mul mõte mujale läheb ja palub mul alati just siis mõnele täiesti random küsimusele vatata. Jätan endast ilmselt kohutavalt rumala mulje… Tunni lõppedes oli juba väljas pime. Sattusin kõrvuti kõndima vahva Leedu neiu Gintarega ning otsustasime koos õhtust sööma minna. Maitsev toit ja hea seltskond ning koju jõudes oli tuju taas hää…

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga