129. päev Toredad inimesed

Kolmapäev

Eelmisel esmaspäeval esitlesime grupiga lühifilmi ja saime õppejõult tagasisidet, mille võiks kokku võtta sõnaga “meh”. Isegi, kui ta midagi head ütleb, kõlab ta hääletoonis kerget irooniat ning kehv tunne jääb ikka sisse. See film nõudis nii palju eeltööd, grupiga aegade klapitamist ja närve, et on kohe kahju, et pärast seda kõike midagi ikka välja ei tulnud.  Kolmapäeval, teist filmi esitledes oli kõik aga vastupidi. Tegelikult oli selle filmiga kõik kohe algusest peale teisiti – meile ei antud ette mingeid reegleid ja me ei pidanud tegema mingit kohustuslikku ettevalmistust. Kõik toimus eksprompt. Kaks päeva filmimist, kaks ööd töötlust. Õppejõule meeldis, teistele õpilastele meeldis ja me ise jäime ka suht-koht rahule. Ägens! Hea tunne. Kui millalgi selle kuhugi üles laeme, jagan siia samuti.

Filmiesitluse ajal oli Gintare mulle saatnud sõnumi, et ülikooli peahoone ees jagatakse tasuta pitsat, sest täna on ülemaailmne pitsa päev. Seda ei pidanud mitu korda ütlema. Kuna lõunal olevat järjekord pikk, mõtlesime, et vaatame õhtul, mis värk on ja kutsusime Zuzi ka kampa. Oligi tõsi! Platsile oli püsti pandud väike aiake, mille sees oli kaasaskantav kivipõhjaga pitsaahi ning hulk kokkasid, kes viimaseid taignajuppe keerutasid. Süüa kahjuks enam ei saanud, aga põnev oli ikka.

Kuna me pitsatamine lühikeseks jäi ja me juba koos ning väljas olime, liikusime edasi bowlingut mängima. Kuna ma olen seda varem vaid korra või kaks teinud, sain ma auväärse viimase koha, rohkem kui poole väiksema skooriga võitja ees. 😀 Peab vist rohkem harjutama. Meil oli sügisest olnud plaan kinno minna ning kuna bowling ja kino asuvad samas hoones, tegime ka selle lõpuks ära.

Filmide nimed-kirjeldused on siin portugalikeelsed, seega valisime üpris huupi. Peale piletiostu tabas meid ehmatus – kas võtsime ikka inglisekeelse filmi, mil on subtiitrid. Siinkandis on ju tobe komme originaalhelile omakeelset juttu peale lugeda. Õnneks vedas. Tohutult vedas, sest see film oli täpselt õige film sellesse õhtusse ja rääkis üllatus-üllatus filmitegemisest endast! Nimeks oli  The Disaster Artist. Parasjagu siis, kui sisu väga põnevaks läinud oli ja popkorn eriti häält maitses, läks järsku ekraan mustaks ja saalis tuled põlema. Me arvasime, et nüüd juhtus mingi rike või midagi… Aga ei. Ekraanile tuli silt “intervalo” ja meid ootas ees 10 minutit pausi. Vähemalt oli see paus puhas paus, mitte ei näidatud reklaame, aga väga kummaline sellegi poolest.

Neljapäev

Hommik vaba, pärastlõuna koolis ja õhtul sain lõpuks kokku eesti neiu Kelliga, kes ka siin Erasmuse programmiga praktikal on.  Ma üldiselt pelgan selliseid kohvitamisi-jutustamisi, pole selles sotsiaalses värgis eriti hea… Aga nii tore oli teineteisega oma siinseid kogemusi jagada ja koos portugali piima kiruda. 😀 Aitäh, Kelli!

Reede, laupäev, pühapäev

Reedel tuli Yvonne mulle külla. Jipikajee ja sabadabaduu! Küll ma alles ootasin teda… Tegime nende mõne päeva jooksul nii palju, et ei oska seda kirja pannagi – turistisime ringi, sõime head-paremat ja naersime nii, et pisarad silmas. Ja muidugi tegime pilte-pilte-pilte, las need räägivad minu asemel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga