123. päev Lissabon

Saime Gintarega mustal reedel väga hea diili Lissaboni lennupiletitele. See oli pea poolteist kuud tagasi. Aeg lendas kiiresti ja sel nädalavahetusel viisimegi oma reisi ellu. Käisin reede hommikul veel kiirelt koolis ja siis suund lennujaama, kus me kolm tundi passida saime, sest läksime igaks juhuks (liiga palju) varem ja kõiki Lissaboni minevaid lende oldi sealse kehva ilma tõttu edasi lükatud. Meie saabudes oli õnneks ilm täitsa kena.

Otsisime üles oma hosteli, jätsime ebavajalikud kompsud sinna maha ning asusime linna avastama. Olime endale lennujaamast kümpa eest ostnud 24h ühistranspordi pileti, mis meil absoluutselt kõikjal ja kõigega sõita lubas ning kasutasime selle ära nii maksimaalselt, kui saime. Juba esimesel õhtul oli meil veerand linna pisikeste trammikestega risti-rästi läbi sõidetud. Kui midagi põnevat nägime, hüppasime maha ja vaatasime ringi ning siis jälle uue trammi peale. Kusjuures, kui siin, Portos on trammid pigem turistiatraktsioon, siis Lissabonis paistsid ka kohalikud neid üsna agaralt kasutavat.

Järgmisel päeval oli meil plaan sõita rongiga Sintrasse. See on muinasjutuliseid losse täis linnake, Lissabonist umbes 40-minutilise sõidu kaugusel. Kuna rongi väljumiseni oli üle tunni aega, jätkasime oma kaootilise ühistranspordi tralliga. Eelmisel õhtul olime vaid pimedat linna näinud, hommikul paistis kõik jälle uus ja teistmoodi. Leidsime ühe funiculari. Nett väidab, et see peaks olema “köisraudtee ehk funikulöör”, aga päris köisraudteeks ma seda ei nimetaks. Pigem oli tegu trammivaguniga, mille põhi kalde all on, et mäkke ronida saaks. Turistile on ca minutine sõit mäkke 3.70€, meie oma võlukaardikesega ei maksnud miskit. Peale vaate nautimist hüppasime taas ühe bussi peale, lootes jõuda Santa Justa ajaloolise lifti juurde. Eksisime veidi ära, aga lõpuks olime kohal ning sealgi oli raha poolest sama lugu – muidu peaks maksma edasi-tagasi sõidu eest üle 5€, meie – ei midagi. Kes Lissaboni satub, siis see kaart on täiega oma hinda väärt, sest ka oma Sintra edasitagasi rongisõidu saime me sellega tehtud.  😛

Niisiis, Sintra. Seda reklaamitakse, kui muinasjutulist linnakest. Tundub, et reklaam on hästi toiminud, sest isegi praegusel hooajavälisel perioodil oli raskusi, et rongijaamast välja saada, sest kõik oli uimerdavaid turiste ja postritega seisvaid linnatuuride pakkujaid täis. Üks kohalik kommenteeris kõrval, et see pole veel midagi. Suvel ei kannata seal üldse liikuda. Mnjaa… Kui aga kogu see turismivärk välja arvata, oli väga ilus küll. Saime nii vihma ja kerget lörtsi moodi asja kui ka kõvasti päikest ja võrratuid vaateid! Kõige kaunim oli see, kuidas üks hetk lossivaremetele päike paistis, linna kohal vihma sadas ja kuskile sinna vahepeale kaunis vikerkaar tekkis. Olekski nagu muinasjutus olnud.  x)

Tagasi Lissaboni poole sõites palusime telefonil otsida lühima tee Belemisse, mis pidavat olema üks tähtsamaid-kauneimad linnaosi, mida külastada. Tulime rongist maha ja sattusime keset tühermaad kuhugi kiirtee servale. Ei tundunud üldse õige koht olevat, aga üllatus-üllatus, pea kümme minutit lubatust hiljem lähenes me peatusele buss, mis meid täpselt õigesse kohta viis. Kohe nii õigesse kohta, et peatusime presidendi residentsi kõrval ja astusime puhtjuhuslikult sisse selle juures asuva muuseumi uksest. Tädi infoletis ütles, et kohe on algamas majatuur ja juba järgmine hetk kuulasime giidi tarka juttu. Poole tunni eest olime seisnud kuskil suvalises teeääres ja nüüd olime ühes Portugali tähtsamais majas. Ei saa üldse kurta. Kusjuures need tuurid pidid toimuma vaid laupäeviti ja too oli selle päeva viimane. Milline vedamine…

Peale tuuritamist sõime kerge lõuna-õhtusöögi ning jalutasime ringi. Kesklinna tagasi jõudes tahtsime mõne mõnusa fado-koha otsida, et seal siis jalgu puhata ja midagi head süüa, aga paraku ei näinud me ühtki. Ka ühe kohaliku juhised (paremale-vasakule-siis-on-üks-väljak-sealt-üle-vasakule-paremale-ja-seal-ongi) ei viinud meid kuhugi. Mida pole, seda pole. Aga Santa Justa lifti all mängis üks noormees kitarril The Kooksi lugusid, ostsime endale maiustamiseks suure makrooni ja ühe pastel de nata ning kõik oligi taas ilus ja hää.

Pühapäeva hommikul pidime taas tagasi Portosse lendama. Lissabon oli tore, aga Porto on ikka kaunim ja sügavamal südames. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga