117. päev Vinguviiuli päev

Tänane hommik oli nii külm, et ellujäämisinstinkt ei lubanud voodist tõusta. Isegi puhur ei aidanud. Vedelesin ikka hea paarkümmend minutit pärast äratuskella tirisemist sooja teki all edasi – ärkvel, aga mitte valmis päriselt tõusma. Vannituba oli veel külmem, kuna väikesegi ventilatsiooni tagamiseks pean seal õhtuti peale duši all käiku akna praokile jätma. Loodan, et need hallitustäpid laenurgas pole minu põhjustatud või kui ka on, siis loodan, et omanik neid toa tagastamisel tähele ei pane.

Õues oli veidi soojem ja kergelt tibutav. Kapuuts pähe, vihmavari jäi kotti oma aega ootama. Metroos lipsas üks rong täpselt mu nina alt minema ja kell tablool näitas juba 9.03. Jaamas oli ka külm. Nelja minuti pärast tuli uus. Kesklinnas metroost väljudes sadas juba kõvemini, aga kuna sealt on koolitee nii lühike, jätsin varju ikka kotti. Loll otsus, sest mõnikümmend meetrit enne kooli hakkas veel kõvemini kallama.

Kell 9.25 jõudsin klassi. Loeng polnud veel alanud. (Olen täheldanud, et 18-25 minutit on siin hilinemiseks kõige optimaalsem aeg.) Kui hommikul kodus pidin külma käes askeldama, siis koolis pidin külma käes märgade riietega poolteist tundi istuma. Lõbus. Aju ei toiminud piisavalt, et portugalikeelset juttu jälgida. Unistasin terve aja kuumast kohvist, mille ma endale pausi ajal sisse kallan ja siis sooja saan. Paus. Kohvimasina kõrval olevat toiduautomaati täideti parasjagu ning nii ei pääsenud ka esimesele ligi.

Ughhh. Ahastus. Palun laske mind juba tagasi sooja Eestisse. Ma igatsen keskkütet või siis korralikku ahju või kaminat või midagigigi. Palun?

Pausi lõppedes sain aga õnneks oma kuuma kohvi kätte ja sealt edasi hakkas ülesmäge minema. Loengu kuulamisosa sai läbi ning hakkasime taas mingi talk-show tegemist mängima. Kuna suurt jutustajat must pole, suundusin sujuvalt ühe kaamera taha. Järgmise “show” ajal lasin end juba režiipulti ülendada ning sain esimest korda režissööri rolli proovida. Kuigi saate sisust ma eriti aru ei saanud, teised naersid – oli vist komöödia, tundus kaamerate töö juhatamine päris äge. Järgmine nädal jätan vist operaatoriks olemise vahele ja proovin kohe end tagatubadesse saada.

Lõunatasime ühe grupikaaslasega koos hiinakas (seal oli suht soe) ja siis võtsime suuna taas surnuaeda, et lõpuks filmima hakata. Peame juba järgmine nädal oma videot esitlema ja täna tegime alles esimesed kaadrid. Plaan oli filmida vihmas/udus, aga kuna siinsele ilmale meeldib käkke keerata, saatis meid peale vihmast hommikut kaunis päikesepaiste koos kõva tuulega. Loe: ikka oli külm. Kuna ilm oli jama, motivatsioon madal, kõik kooli statiivid välja laenutatud ja me grupp kõndimise asemel loivamisega tegeles, jõudsime enne surnuaia sulgemist teha vaid üksikuid klippe. Meh.

Nüüd olen kodus sooja teki all, sooja puhuri ees ja üritan välja mõelda, kuidas kõik vajalikud koolitööd-kohustused ära mahutada 16 päeva sisse, mis mul siin veel jäänud on. Mõtlen, aga ei tegele nendega, sest see oleks liiga väsitav sellise külma päeva otsa.

Aga ma olen 105 päeva jutti Duolingos keeleharjutusi teinud; minuga võttis ühendust üks Eesti neiu, kes ka Portos õpib, ja plaanime koos kohvile minna; nädalavahetusel läheme Gintarega Lissaboni, järgmisel nädalavahetusel tuleb mu parim sõbranna siia külla ja üleülejärgmisel nädalavahetusel magan juba omas kodus radika külge klammerdunult… 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga