112. päev Tagasi Portos

Olen nüüd pea nädala Portos tagasi olnud ja esimesed uue-aasta koolipäevadki on möödas. Kontrast Eesti-kodu ja siinse kodulaadse asja vahel on nii suur, et lööb kergelt rivist välja. Suures koduigatsuses ostsin juba siia saabumise õhtul ruttu ära tagasisõidupiletid. Kolm nädalat veel ja siis ongi kõik. Imelik. Ühest küljest tahaks veel võimalikult palju ringi käia, uusi asju näha ja kogeda. Minu teine mina aga sosistab mulle kõrva: maga hästi kaua ja tihti, siis läheb aeg kiiremini ja saab rutem koju.

Selle teise minu mõjutustel suutsin ma siin maha magada ka uue aasta tuleku. Seda lausa kaks korda. Plaanisin algul skype’i teel perega Eesti uue aasta vastu võtta ja siis oleks mul jäänud veel kaks tundi, et siin keskväljakule minna ja ilutulestikku vaadata. Aga mida mina tegin? – Sõin guacamolest ja natchodest kõhu täis, viskasin voodisse pikali ja magasin end uute aastasse. Meh, seegi uus kogemus. Varem olen alati üleval püsinud.

Nii paljud ütlesid mulle Eestis, et küll mul veab, et saan Eesti sombuse ilma käest põgeneda ja soojas Portugalis olla. Rikun nüüd vist ära nii mõnegi kujutelma päikeselisest Portugalist, aga siin on käimas vihmaperiood ja kui parasjagu taevas paduvihmana alla kukkumas ei ole, on ikka kõik märg ja udune. Ja mitte eriti soe…. Võrreldes Eesti talvega, muidugi on kah. Päevad jäävad enamasti kuskil 15 kraadi ringi. Aga 15 kraadi ringi jääb ka tubane temperatuur ja isegi mu tubli puhur ei ole nii tubli, et seda niiskust ja jahedust siit välja ajada. Ehk siis teisisõnu: Ma eelistaksin iga kell Eesti lörtsi ja sooja tuba, kui siinset pseudo-soojust ja külma tuba. 😀

Muidugi on udul ka oma võlu. Näiteks saab tänu sellele loengust ära. Kui üks mu kooli-grupi-filmi-töödest on juba lõpule jõudmas, siis teise grupiga pole me veel alustanudki. Olime kolmapäeval loengus, mis on vaid portugali keeles ja kus olen ammu loobunud teistelt tõlkeabi küsimast. Mõistan juba üsna palju sõnu ja lauseid. Näiteks kodust tööd – kirjutada analüüs oma lemmikseriaali kohta – ei pidanud mulle keegi üle selgitama. Paraku jääb tihti nende lausete sügavam sisu ikkagi arusaamatuks. Ja kui õppejõud veel teemast kõrvale kaldub ja mingeid muid vahemärkuseid teeb, muutub ka kogu eelnev jutt minu jaoks segaseks kompotiks. Igas tahes, kohvipausi ajal tuli grupikaaslastel idee, et kuna väljas on mõnus udu, võiks klassis istumise asemel minna filmimiseks sobivaid kohti otsima. Mõeldud – õppejõult luba küsitud – tehtud. Kondasime tunde ringi kohalikes surnuaedades ja leidsime ühe, kus liikus ringi palju kasse. Ma ei tea, kui palju kasu sellest jalutamisest filmitegemise mõttes on, aga pildistada oli põnev küll:

Lähen nüüd uusi kogemusi ammutama… Või magama. Ma ei ole veel kindel, kumb minu minadest võimust võtab.

Side lõpp.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga