10. päev Turg, Kristallpalee ja ookean

Üldine elu-olu

Olen nüüdseks 10 päeva Portugalis elanud. Päevad on olnud sisutihedad, kuid samas pole peale keelekooli ühtegi konkreetset kohustust. Enne siia tulekut sai Eestis korraga nii mitmel rindel tõmmeldud, et praegu on lausa imelik rahulikult raamatut lugeda või jalutamas käia. Ei mingeid tähtaegu ega kella peale jooksmist, kõik kulgeb omas rütmis.

Korteripettusele pole ma kahjuks veel ühest lahendust saanud. Kuna Eesti politsei menetlust ei alustanud, pöördusin ka kohaliku politsei poole. Portos on spetsiaalne väike jaoskond turistidega seotud juhtumitele, kus saab oma mured inglise keeles ära rääkida. Kuigi ka nemad ütlesid, et tegu on uurimise poolest keeruka juhtumiga, näisid nad mu juttu palju enam süüvivat, kui seda Eestis tehti. Loodame, et saab asja.

Hakkan vaikselt oma uue elukohaga ära harjuma… Majas peaks tube kokku olema kuus, aga seni olen põgusalt kohtunud vaid kahe korterikaaslasega. Pean vist millalgi selle tutvumise tõsisemalt ette võtma. Sellised olukorrad on minu jaoks nii ebamugavad. Kuulen tihti oma toas olles teisi ringi kõndimas ja rääkimas, aga niipea kui julguse kokku võtan ja allkorruse ühiskööki seltskonda minna tahan, pole seal kedagi. Samuti on väga kummaline köögis võõraste pottide-pannidega askeldada. Ei tea, mis on kellegi isiklik asi, mis ühiskasutuses. Tunnen end veidi sissetungijana. See-eest on mu enda toakene mulle iga päevaga aina kodusem. Kleepisin seintele mõned fotod ja Porto kaardi ning hankisin ühe korralikuma lambi lugemiseks. Muito bem.

Turg

Neljapäeval, peale jaoskonnas käimist, läksime Magdaga turule. Olime teisel korrusel ja hakkasime juba ära minema, kui üks muheda näoga mees mulle kaugelt lehvitas ja enda juurde kutsus. Selgus, et ta on väikese lihunik ja tahab, et ma ühest ta loomakesest putkas sees pilti teeks. Vaatepilt ei olnud just väga ilus – seinal rippus alaspidi nahata kits (või lammas?), silmad veel peas ja tagumikust väljas petersellivars. (Pilt on allpool, veganitel vaadata ei soovita. :D) Onu rääkis pikalt meiega juttu, või noh, täpsemalt Magdaga, sest mina just liiga palju aru ei saanud. Ta tütar olevat abiellunud välismaalasega ja elavat nüüd kuskil kaugel ning härra ise armastab tohutult tantsimist ning teeks meiega samuti paar sammu, kui vaid muusikat oleks. Samuti tutvustas ta meile oma parimat ja ainsat truud sõpra kajakas Alessandrat ning soovis koos kitse ja seasõraga poseerida. Nii vahva, peaks selle pildi vist talle välja printima ja kingiks viima.

Reede

Reedel jalutasime-vaatasime ringi Kristallpalee aias (Jardins do Palacio de Cristal). Mingit kristallpaleed seal küll enam pole – on vaid suur kuppel, milles korraldatakse erinevaid kontserte ja spordiüritusi, midagi meie koduse Saku Suurhalli laadset. Aed on aga oma nime vääriliselt uhke – lisaks imelistele vaadetele kõnnivad seal vabalt ringi paabulinnud! Pidasime väikese pikniku Magda koduste viinamarjade ja banaani-pähklivõi pannkookidega (need olid nii maitsvad, tuleb retsepti küsida) ning suundusime seejärel bussile, et sõita ookeani äärde.

Ma ei olnud ookeani kunagi varem oma silmaga näinud. Need üle pea ulatuvad laineharjad, milles filmides surfatakse, on mulle alati nii ebareaalsed tundunud. Lootsin, et näen need lõpuks ära, aga ilm oli väga tuulevaikne ning üksikud surfarid, kes vees olid, ei saanud kohe kuidagi hoogu sisse. Ehk järgmine kord..

Aga nüüd pildid.

PS. Kui piltide peale klikkida või kursorit kauem peal hoida, siis näeb nende kohta vahel lisainfot. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga