1. päev Saabumine Portosse

Teekond algab

Laupäeva hommikul kell 4 helises äratus. Tõusin justkui automaatselt üles, sundisin ärkvele Timo ja hakkasime end lennujaama poole seadma. Kuna olen ära näinud enamik osi Discovery kanalil jooksvast “Lennuõnnetuste uurimisest”, oli hirm lennu ees suur.

Pagas üle antud ja pilet käes, jätsin pisarsilmil Timoga nägemist ja suundusin turvakontrolli. Too oli lendamise järel mu teine suur hirm –  seljakott oli ju paksult fototehnikat täis topitud ning see kõik tuli nende ees lahti harutada. Tõstsin kuulekalt oma arvuti-kaamera-objektiivid-mp3-telefoni ühte kasti, jope-salli-mütsi teise ja tühjaks jäänud koti kolmandasse. Üllataval kombel sain väravast läbi nii lihtsalt, et isegi suures ärevuses pükste peale ununend’ vöö ei pannud midagi piiksuma. Huh. Kõik asjad taas kotti ja edasi!

Kuna lennu kestvus oli pea 4 tundi, ostsin jaamast kaasa pudeli vett ning ka paki nätsu, et kõrvad lukku ei läheks. Kassasabas seistes teatati kõlaritest, et boarding on alanud. Vutt-vutt tõttasin värava poole ning peagi astusingi üle läve. Hoolikalt piletit jälgides jõudsin oma kohani, kuid seal istus juba üks vene seltskond. Olin spetsiaalselt endale valinud aknaaluse istme, et välja vaadata ja nüüd oli see kinni. Ühe hetkega olid kõik venekeelsed laused mu peast välja pühitud (säh sulle kuus aastat õppimist) ja ma ei suutnud kuidagi selgitada, et nad valel kohal on. Õnneks märkas olukorda üks stjuuard ning juhendas nad õigesse paika.

Õhkutõus läks kenasti ja niipea kui Tallinna tuled seljataha jäid, vajusin ma magama. Ärgates oli päike juba tõusmas. Kuigi olin kaasa võtnud lugemist, ei suutnud ma kuidagi pilku pilvedelt eemale tirida. Ühel hetkel muutusid valged pilvetuustid hoopis valgeteks mäeharjadeks…

Esimene peatus oli Barcelona. Maandumine oli sujuv ning mõte, et ma seda samal päeval veel korra tegema pean, isegi täitsa meeldiv. Kuna ma ei osanud kahte lendu korraga broneerida, pidin vahepeal uuesti kätte saama ka oma pagasi. Nii tore oli näha, et see on alles ja terve. 🙂  Nüüd tuli hakata otsima kohta, kus sellest jälle lahti saaks.

Veidi abi infolauast ja õige suund oligi käes – polnud see lennujaam nii suur midagi, kui ma enne arvanud olin. Vuelingil oli seal iseteenindus check-in. Tuli minna automaadi juurde, sisestada oma nimi ja muu info ning vastu sai pileti ja kleepsu kohvri külge. Turvakontrollis kordasin hommikust kogu-kott-tehnikast-tühjaks-ja-kasti süsteemi ning sel korral võtsin igaks juhuks ära ka vöö. Kogu see lendamiseelne protsess läks väga ruttu ja kenasti. Kuna lennufirma saatis mulle ennist hoiatuskirju, et Barcelonas tõsisemate kontrollide tõttu, kaua võib minna, olin vaimusilmas juba ette kujutanud, kuidas nad ka mind läbi otsivad ja iga objektiivi lõhkekehaks tembeldada tahavad. Midagi sellist õnneks ei toimunud.

Porto lennukis suigatasin korraks unne juba enne õhkutõusu ning magasin terve tee…

Saabumine Portosse

Lennukist maas, pagas käes sammusin väljapääsu poole. Korteriomanik oli lubanud mind jaamast peale võtta ning mu uue kodu juurde viia. Saatsin veel igaks juhuks hommikul talle meili, et olen tulemas. Olin enne minekut kartnud just seda lendamise osa ja arvasin, et kui Portosse kohale jõuan, läheb kõik juba libedalt. Läks aga hoopis teistpidi.

Astusin ustest välja, kuid oma nimega silti ega sarnase välimusega naist (olin ta id-kaardi koopiat näinud) ei olnud kuskil.  Ehh, okei, äkki jääb hiljaks? Jäin lähedusse seisma ning ootama.  Kui olin siltide eest veel ühe korra läbi käinud, hakkasin meilboxist ta telefoninumbrit otsima – ei olnud seda ei kirjades ega ka rendilepingus.  Veel ootamist ja siltide eest läbijalutamist ja postkasti kontrollimist, aga ikka ei midagi! Kui ta hiljaks jääb, siis ta võiks ju vähemalt mulle helistada, sest minu number on tal ju on?!

Aeg läks muudkui edasi ja paanika kasvas. Andsin vahepeal kohalejõudmisest teada oma portugali-sõbrannale Magdale, kes eelmise semestri Eestis õppis ning hoidsin teda oma olukorraga pidevalt kursis. Helistasin ka Timole, et nõu küsida, aga tuttava hääle kuulmine mõjus julgustamise asemel vastupidiselt – seisin üksi keset võõrast riiki, võõrast lennujaama ja nutsin lahinal.  Leidsime, et jaama passima jäämine ei lahenda midagi. Niipea, kui olin end veidi kogunud, hankisin Magda juhendmisel metroopileti ja võtsin suuna kesklinna, et temaga kohtuda.

Trindade metroojaama ees sain kokku Magda ja ta poisssõbra Pedroga – nii hea oli tuttavat nägu näha – ning asusime korterit otsima. Mu lootus polnud endiselt kadunud – arvasin, et äkki läksid omanikul päevad sassi vms ja ukse taha minnes saan ilusti sisse kolida. Oh mind, naiivset. Korter pidi asuma ühe väljaku ääres –  Praça de Carlos Alberto 84. Seal aga sellist numbrit polnud – 83le järgnes 85. Õige numbri leidsime hoovist, kuid see tõmbas kõigele vee peale, sest maja nägi välja nii:

Olin saanud petta. Šokk, hirm, segadus. Kuidas nii?!?
Ma saan aru, et ei ole väga hea mõte niiviisi enne koha päriselt nägemist midagi ära broneerida, aga mul oli ju ometi kuskil elada vaja.  Me tegime korraliku 6 lehe pikkuse allkirjastatud rendilepingu. Isegi Eesti üürilepingud pole nii põhjalikud. Ja lisaks kõigele oli omanik saatnud mulle oma id-kaardi koopia “to see for your self that you are dealing with a legit and serious minded person”. Kurat.

Ma olen nii ääretult tänulik, et Magda sel hetkel mulle olemas oli. Ilma pikema jututa ütles ta, et nüüd lähen ma tema juurde, puhkame end välja ja siis mõtleme edasi, mis saab. Nii tegimegi.

Magda, if you read this, I am so grateful for you and your family that I can’t put it in words… I have no idea what I would have done without you. Muito obrigada! ♥

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga